Kuidas ma jõudsin õmblemiseni?

Ma kasvasin üles nõukogude ajal, kus räägiti, et midagi polnud saada. Minu ema oli oma tädilt õmblemist õppinud, seega õmbles ta endale, minule ja minu õele ägedaid riided.

Kuid ühel hetkel soovis ema enda elu lihtsamaks teha ja hakkas korrigeerima minu nägemust minu riietest. Igas halvas on ju head ❤️. Selline ema käitumine andis mulle oskuse õmmelda endale ise riideid, kuna ei soovinud oma nägemusest loobuda.

Kooli ajal oli mul fantastiline käsitööõpetaja Evi Vassil. Mulle meeldisid eriti tema suured vardad, millega ta proovilappe kudus. Siiamaani armastan teha igasugust käsitööd.

Seelikute õmblemise idee hakkas minus küpsema umbes 8 aastat tagasi oma pisitütart kandes. Ma soovin, et naised tunneksid end naiselikuna ja oleksid emakese Maaga kontaktis.
 
Miks mi Ella?

2018 aastal otsisin seelikutele ilusat naisenime. 
Minu isa ema nimi oli Emilie, aga see ei olnud see.
Liikusin edasi taimede maailma ja esimena tuli meelde kortsleht. Kortsleht on inglise keelest tõlgituna leedi mantel. Lisaks hoiab ta endas suvehommikuti kastepiisku, millega saab oma nägu värskendada. Kortslehe ladina keelne nimi on alchemilla. Kui ma seda nägin, teadsin, et see ongi see õige - Emilla.

2021 aastal võtsin Emilla enda pärisnimeks. Seega tuli 2022 aastal seelikutele uus nimi otsida. Kuna esimene kollektsioon on tehtud minu ema kangastest, siis mõtlesin tema nimele: Hille.
Kas seelikud võiksid olla Elli seelikut? Ei... Elly seelikud? Ei..
Ella seelikud tundus äge olevat ja siis tuligi mi Ella, mis on juhuslikult anagramm Emilla'st.

Armas Eve-Ly. Tänan südamest, et tegid miElla logo. Neljaleheline ristiheinaleht toob õnne ja meenutab unistuste Iirimaad. 

Mi Ella esimene kollektsioon

Mi Ella esimese kollektsiooni mõte sündis kevadel 2022. Otsustasin, et teostan oma unistuse ja õmblen valmis 20 seelikut. 

Suve alguses olid seelikute keskmised osad valmis, aga puudusid ääred (passe ja alläär). Päris tükk aega ei suutnud seelikuid lõpetada.  Kui tuli otsus teha fotosessioon oma sünnipäeval, siis sain uuesti õmblema. 

Fotosessioon toimus 09.09.22 Rohuneeme rannas ja parima sõbranna Maria koduhoovis. Kui terve suvi oli täiuslik suvi, siis septembri alguses läks külmaks +10 kraadi. Õudne! Tekkis paanika ja kaalusin fotosessiooni tegemist siseruumides. Kuid tegin südame kõvaks ja teatasin sõbrannadele, et kui olete siiani minu hullustega hakkama saanud, siis kannatate ka fotosessiooni ära. Täna olen kindel, et meil kõigil on aastate pärast, mida meenutada.

Suur tänu teile, armsad naised, kes trotsisid külma ja panid selga minu seelikud. Tänu teile ma sain kogeda loomise maagiat.
  •  armas Maria. Tänan, et oled minu hingekaaslane ja küsid minult küsimusi, mis aitavad minul teadustada oma tundeid, vajadusi, piiranguid ja unistusi.
  • armas Margit. Tänan, et oled minu teekaaslane käsitöö maailmas. Sa tikid/õmbled/meisterdad ja jagad oma ägedaid ideid minuga. Need on minule suureks inspiratsiooniks.
  • armas Siki. Tänan, et usud minusse ja olid minu esimene seeliku tellija.
  •  armas Terje. Tänan, et oled imeline kuulaja ja saan jagada Sulle oma rõõme/muresid.
  •  armas Margit. Tänan, et oled see, kes Sa oled ja toetad mind kogu hingest.
  • armas Angelika. Tänan, et kannad erilisi riided. Need on lubanud minul teostada oma ideid sellisena nagu need ilmavalgust on näinud.
Armas Kai. Tänan, et hüppasid pea ees tundmatusse minu esimese kõne peale. Tänan südamest imeliste piltide eest! Sul on võrratu silm!